Kuhu kaob vili ja mida saab põhust..
Ajakirja Taluperenaine 1933.aasta maikuu numbris oli inspireeriv Salme Masso artikkel “Voodimadratsite valmistamisest ja puhastamisest”. Mäletan lapsepõlvest, et maavanaema juures oli ruumika taluköögi ühes nurgas oleval kušetil – kus armastas pikutada vanaisa – kõige pealmiseks kihiks, ilmselt väljapunnitavate vedrude rahustamiseks, kummaliselt krabisev madrats.Vana hea põhukott!
Igatahes tekkis mul 80 aasta tagust “retsepti” lugedes hirmus tahtmine valmistamisprotsess järele proovida. Mitte just päris põhumadrats, aga põhupadi küll.
Ülimalt öko toode!
Põhupakid tõin naaberküla talust, kus teravilja kasvatatakse – teate ikka, mille kõrvalsaadus on põhk – ja riidematerjali hankisin teise ringi poodidest, silmas pidades, et oleks toekas puuvillane kangas.
Kui endale tundub see olevat üdini suveteema – näiteks aiamööbli istmepatjadeks või võrkkiigel pikutajale kukla alla -, siis leidub olendeid, kes sellisel kavalal asemel aastaringselt põõnutada tahaks. Meie kaks kiisut!
Kel huvi, võib ise vanas artiklis näpuga järge ajada:
a
Saue valla käsitöölaat 23.augustil 2014 Vanamõisas.
Põhukoti Töötuba pakkus tegevust: koorem põhku ning taaskasutuses puuvillasest kangast kotte, lisaks osavad käed – iga huviline sai ise oma põhupadja parajaks vormida. Proovi ise, nagu vanasti!
mööblikliinik 