“Ja siis veel paatina,” jätkas härra Boggis.
“Misasi?”
Ta selgitas meestele selle sõna tähendust mööbli puhul.
“Armsad sõbrad, teil pole aimugi, missugust vaeva need kaabakad näevad, et jäljendada tõelise paatina tugevat kaunist pronksjaspruuni värvitooni.”
Seejärel kirjeldab Roald Dahli jutustuses “Pastori rõõm” (e.k. 2010) Haruldase Mööbli Säilitamise Ühingu president C.W.Boggis, missugust vaeva näevad kaabakatest vanamööbli võltsijad: hõõruvad puitu linaseemneõliga, katavad selle salakavalalt toonitud šellakiga, võõpavad selle puidule laiali, kasutavad pimsskivi ja õli, töötlevad seda mesilasvahaga, mis sisaldab räppa ja mustust, ning kasutavad viimaks kuumtöötlust, et poleer praguneks ja näeks välja nagu kahesaja-aastane lakk…
See on võibolla kõige värvikam paatina-kirjeldus üldse!
Guugeldades saame teada, et paatina on sinakasrohelist tooni kiht vanadel vask- või vasesulamist esemetel, mis tekkinud kokkupuutel niiskusega. Mustjashall paatinakiht võib olla ka vanadel kivihoonetel. Puitmööblile tekib kaunis – ja kaitsev paatinakiht pika aja jooksul: kasutamise-kulumise, puhastamise-poleerimise tulemusena. Puidutoon tumeneb ka päevavalguse mõjul.
Paatina on aja jälg materjalil.
Kui kohati heledamaks kulunud, kohati (nurkades) tumedamaks jäänud puidupind võib hakkajal restauraatoril tekitada kiusatuse see ühtlaselt “puhtaks” lihvida, siis tasub taas paatina-loo algusesse süveneda..
Vana ja väärikas: möödunud sajandi alguse tisleritöö, kaheosaline kasepuidust juugendstiilis puhvetkapp vajas värskendamist (kuid mitte noorenduskuuri). Seebipesu, uus kiht šellaklakki ja mööblivaha, kuid mitte ainult – põhjalauad olid ussitanud ja vajasid plommimist, samuti said mõned räsitud või puuduvad liistud asendatud.
mööblikliinik 