Siin ta on – pragunenud pruuni vakstupõhjaga ja nii tavaliselt kaardus seljatoega – mahajäetud maakodu lahutamatu mööbel. Lihtsalt tool.
Lahtine istmeplaat kukub mööbeldamisel oma pesast välja, rusuvat tooni dermantiiniga kaetud vineerplaadi alumisele küljele on löödud lillakas kolmetäheline tempel:
OTK – otdel tehnitseskoi kontrolji või
TKO – tehnilise kontrolli osakond.
Samas kõrval on teine tempel, millelt võib aimata veel üht-teist valmistaja ja valmimisaja kohta. Viiekümnendad?
Eesti Muuseumide Veebiväravast leiab fotod u aastatest 1947-48:
Mööblitööliste artell “Eesti Mööbel” – lihtmööbli valmistamine
AM F 5815:24, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2046950
Mööblitööliste artell “Eesti Mööbel” – tislerite tööruum
AM F 5815:21, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2046948
Näib, nagu oleks iga endast lugu pidav mööblitootja pidanud vajalikuks just seda tooli tootmises hoida. Väikesed on variatsioonid seljatoe kaardus vineerplaadi mõõtudes ja kujus, see on maitseasi.. Aga punakalt tuhmiks tõmbunud piirituslakk ja nii äratuntavalt pruun kunstnahkne istmekate – ikka seesama tool!
Toolide valik pole alati nii masendavalt ühekülgne tundunud, lihtsalt ajad olid teised: funktsionalistlikel 1930ndail oli see parim valik! Kas soovite kõva polstriga söögilaua toole kasepuidust, lakitud või tammepuidust, vahatatud? “Tänapäeva väikeste söögitubade sisustamine nõuab erilist oskust, et mööbel pääseks mõjule ka piiratud ruumis.” Lehekülg 1940.aastal välja antud mööblikataloogist “Luterma mööbel on kvaliteet”. 
mööblikliinik 