Kõik algas töötoolidest. Need, millele oli korgitammelt kogutud koorik painutatud vineerist istmeplaadi peale liimitud, tundusid mugavamad. Justkui pehmemad ja soojemad.

Korgikatteta vineerpõhjaga toolil istujad olid tööpäeva lõpuks väsinud võitlusest, et püsida liuteeks lakitud puitplaadil istuvas asendis.

Mõeldud-tehtud: kõik töötoolid said korkkattega istmeplaadid, mõnel sai prooviks ka seljatugi  – korgitud.

Ja nii edasi. Seejärel sattus teele nii tavaline toolikomplekt seitsmekümnendatest, mille painutatud vineerile paigutatud poroloonpolster oleks tulnud välja vahetada. Aga proovisime hoopis korkkatet, porolooni saab ju alati sinna otsa sättida… kui vajalik tundub.

Siis kurtis keegi, et stiilsed toolid kuuekümnendaist on lahedad ka ilma juustutaolise poroloonikihita, aga näe, seal all olnud vineer on vilets ja tahab lappimist.. Eks nende toolide kvaliteedimärgita vineer ei olnudki mõeldud eksponeerimiseks. Aga laugesse paindesse pressida andis ja vastu on pidanud tänaseni!

Paistab, et nüüd toolide peale paigaldatud korgikiht rõhutab veelgi nende selget-kerget vormi.

 

Põrandakatte alla pehmendavaks ja müra summutavaks kihiks mõeldud elastne, kuid rabe korkmaterjal on sõnakuulelikum kui spoon 😉

 

09 juuni This entry was published on 9. juuni 2016 at 17:08 and is filed under Karjatse mööblikliinik. Bookmark the permalink. Follow any comments here with the RSS feed for this post.